Hoidke piip ja prillid – Britt hakkab nüüd rääkima millestki, mida te poleks osanud oodata!

Koristamine! Jah, saite õigesti aru.

Minu suhe koristamisega on pehmelt öeldes vaevaline kaugsuhe. Ma mäletan lapsepõlvest hästi, et minusse lihtsalt ei juurutatud seda koristamispisikut. Ega ma ei saa pahaks ka panna. Mul on ju endal ka lapsed – ma näen, et nad teevad aeglasemalt, tihtipeale vajab nende tehtu korrigeerimist ja kõik muu sinna kuuluv. Seega oligi mu emal tunduvalt lihtsam koristada ise.

Kuniks ta ühel hetkel sellest ilmselt väsis ja hakkas vihjama, et ma võiksin seda ikka ise teha. Ainult, et siis oli juba hilja. Siit ka vihje kõikidele teistele – alus headele harjumustele pannakse tõesti juba VÄGA varajases lapsepõlves! Ja mis sai siis kui ma vastu punnisin? Lõpuks koristas ikkagi ema.

Nii võib öelda, et omaette kolides oli mul üsna raske harjuda, et kõik mu ümber ei olnudki maagiliselt isepuhastuv. Loomulikult ei olnud see minu jaoks üllatus. Ma teadsin, et olin olnud mugav ja sõltuv. See oli suuresti üks põhjustest, miks ma üldse pea ees tundmatusse vette hüppasin. Ma tundsin, et see oli minu võimalus saada iseseisvaks, õppida ise hakkama saama.

Muidugi see päris koheselt ei tulnud, sest meie pisikesse kommuunikorterisse kolis minuga samal ajal ka itaallannast majahaldjas, kes olles kõikidest vanim, võttis alateadlikult endale koheselt emarolli.

Seega saabus minu iseseisvus alles Brunoga kokku kolides. Brunoga, kes ilmselt triikis ise oma särke selles vanuses, mil ma veel oma kaisukarudega koosolekuid pidasin. Meie arusaam korrast oli väga erinev. On siiani. Bruno ei ole just Monk, aga pole ka meeletult kaugel. Mina olen mõistagi aastatega õppinud korda hindama, aga olen siiski pigem organiseeritud kaose usku.

Paraku on teine lugu puhtusega. Puhtust hindan ma väga. Aga tihtipeale on laste arv võrdeline ka sellega, mitu korda keerulisem on seda puhtust hoida.

Muuda oma elu veidi lihtsamaks ja muretumaks

Ekspertide soovitused, parimad puhastusnipid ning head pakkumised otse postkasti

Leave this field empty if you're human:

Võtame näitena Liisu. Imearmas, aga paraku eas, kus enda peeglist vaatamine, oma peegelpildi katsumine JA selle musitamine kuuluvad meelistegevuste alla. Mina aga ei kannata jälle näpujälgi täis peeglit, mis tähendab, et peegleid tuleb pesta vähemalt ülepäeviti.

Nõud. Meil on küll nõudepesumasin, aga päris kõik sinna ei kuulu. Kraanikauss täitub seega päevas ikkagi üsna mitu korda.

Rääkimata sellest, et pidevalt kukub kellelgi midagi maha, pannil on üsna tihti midagi, kubu huugab täiel võimsusel, pole hetke, mil kedagi vähemalt ühes WC-s poleks.

Saate aru küll – puhastatavat pinda tekib pidevalt ja kui tahta kasvõi minimaalset (!) puhtust hoida, siis tuleb ka üsna tihti selle kõigega tegeleda.

Igasuguse tavalise poekeemia usku olin ma meie kooselu algusaastatel, sest need olid tooted, mida Bruno oli harjunud kasutama ja ega ma ise ju paremini ka ei teadnud. Ühel hetkel hakkasid need mulle siiski vastu ja pöördusin pigem äädikausku. Bruno muidugi selle usuga kaasa ei läinud ja nii nägigi koristamine tihtipeale välja selline, et mina nühkisin ees ja Bruno käis kõik oma vahenditega üle. No vähemalt sai väga puhas..

Ühel hetkel ma avastasin, et ei suuda enam äädikat taluda. Ükskõik kui lahja kontsentraadi ma tegin või kui palju tsitruselisi lõhna leevendamiseks ka ei lisanud, täiesti või-ma-tu.

Veidi aega varem olime Emmede Klubis teinud koostööd Ecoruniga, kes müüb Enzypin looduslikke puhastusvahendeid. Kuna ma ei taha Emmede Klubisse (ega enda isiklikele platvormidele) võtta vastu koostöid, mille osas ma täit kindlust ei oma, siis tegin nende kohta põhjaliku eeltöö ja võtsin koostöö rahuliku südamega vastu. Nime jätsin endale meelde, et kui tulevikus peaks endal vaja minema.

Ja üsna iroonilisel kombel juhtuski, et mõni aeg peale seda, mil mul tekkis vastuseis äädikaga, sain ma ise pakkumise Enzypini tooteid proovida. Kuna mul oli firma osas juba täielik kindlus olemas, siis võtsin vastu ja nüüd olemegi juba üsna mõned hetked oma kodu hoidnud puhtana just nende toodetega. Ja Bruno ei jookse mul enam Ajaxiga järgi. See vist tähendab tema heakskiitu.

Testimiseks saime komplekti “Terve kodu”

Sinna kuuluvad:

Bioaktiivne nõude käsipesuvahend
Bioaktiivne üldpuhastusvahend (kõikide vett taluvate pindade jaoks)
Bioaktiivne WC puhastusgeel
Bioaktiivne puhastusvahend läikivatele pindadele (Eesti Allergialiidu tunnustusega)
Bioaktiivne vannitoa puhastusvahend
Bioaktiivne rasva ärastav puhastusvahend (Eesti Allergialiidu tunnustusega)

Üks teine blogija leidis nende toodete testimiseks väga geniaalse viisi andes need testimiseks oma koristajale. Ja kuigi ma usun, et ühe professionaalse koristaja sõna on siinkohal kindlasti tõsiseltvõetavam, siis peate täna leppima minu enda omadega.

Milline ma tahan, et koristamine oleks?

Ma tahan, et see käiks kiiresti, ei sisaldaks mingit lõputut nühkimist ja hiljem ei lõhnaks mu kodu nagu siin oleks peetud 90-aastaste vanatädide kokkutulekut. Viimasega ei mõtle ma muidugi midagi halba. Pigem vihjan sellele, et kõrges eas daamidel on komme lõhnaveega liialdada ja tihtipeale on need lõhnavalikud pigem läilad. Nõnda ka enamik puhastusvahendeid, mis lubavad kodu täita värskuse ja lillearoomiga.

Lisaks tahaks ma, et mu puhastusvahendites sisalduv kahjulike ühendite arv oleks minimaalne. Me kaldume tihtipeale arvama, et kõik keemia on halb keemia. Ei ole.

Lühidalt öeldes tahaks ma võimalikult mõjusat ent siiski keskkonnasõbralikku toodet. Päriselt keskkonnasõbralikku. Lihtsalt rohelise pakendikujunduse loomine ja mõne kergemini hangitava ökomärgise (mille kriteeriumid on olematud) peale panemine ei ole kuigi keeruline. See ei muuda toodet ennast paraku keskkonnasõbralikumaks vaid hüüab lihtsalt juba kaugelt: “Rohepesu!”.

See on ka üks põhjustest, miks ma juba eos suutsin Enzypini toodetesse suurema huviga suhtuda – nende toodetel oleva Euroopa Liidu ökomärgise saamine ei käi vaid naeratuse ja pangaülekande abil. Vastupidi. Kriteeriumid, kontroll ja järelvalve on väga karmid.

Ma pean ausalt ütlema, et sellest kõigest hoolimata olin ma alguses siiski veidi skeptiline. Mitte koostise osas. Pigem lõhna ja toime.

Täna võin ma öelda nii palju, et köögis olev kubu, mida ma tihtipeale pigem põlgusega vaatasin, on nüüd taaskord mu sõber. Ma mäletan hästi esimest korda, mil ma sellel rasva ärastavat puhastusvahendit proovisin ja kuidas mu silmad särama lõid. Julgesin seejärel rünnata ka midagi, mida ma tavaliselt väldin. Ärge nüüd palun kividega visake, aga kapipealsed on miski, mis jääb puhastades tihtipeale tagaplaanile. Need on lihtsalt nii kõrgel, et nendeni niisama ei ulatu ja nii nad siis lihtsalt eee..khm, ununevad. Jah, kasutame seda sõna, EKS.

Naksuvaid kapipindasid silmaga hinnates ei olnud mul erilist usku, et puhastusvahend ka sellest nii hõlpsalt jagu saaks nagu kubust, mis tegelikult siiski päris tihti puhastatud saab. Aga võta näpust. Kogu naksuv ja vastik kiht oli läinud sekunditega. Puhas ja sõrme all mõnus. Ma ei hakka teile nüüd lubama, et ma Iga jumala nädal jaksan köögitasapinnal turnida, et neid puhastada, aga niiviisi poolkogemata suurest hirmust unustama enam ka ei hakka.

enne-pärast
pliidi taga olev köögisein

Täpselt sama emotsioon valdas mind läikivate pindade jaoks mõeldud puhastusvahendiga. Vaid ühest pihustusest jagus piisavalt, et Liisu sõrmejäljed kaoksid. No järgmiseks pooleks tunniks vähemalt.

Ent üks toode tekitas minus skepsist teistest rohkem, mistõttu proovisin seda viimasena. Nõudepesuvahend. Mul on väga tundlikud käed. Väga. Enamik nõudepesuvahendeid tekitab mingisuguse imeliku kiheluse ja ärrituse. Kinnastega ma see-eest nõusid pesta ei suuda. Tekib klaustrofoobiline tunne. Ärge küsige.

Ma olin leidnud ühe, mis mu käte jaoks imekombel sobis. Natuke vähem sobis see mu arusaamaga toodetest, mida oma koju tahaksin. Seega proovisingi Enzypini oma põhimõtteliselt hinge kinni hoides ja lootes, et saaksin praeguse vahendi välja vahetada.

Teate mis? Sain! Toode toimib sama hästi kui mitte paremini eelmisest JA ei ärrita mu nahka. Küll märgin tõe huvides ära, et selle lõhn on toodetest ainuke, mis mulle õrnalt vastu hakkab. Mitte sel viisil, et ma seda kasutada ei suudaks ega tahaks, aga selle toote puhul tundub see lihtsalt kõige rohkem mmm…ninnatorkavam? Sellegi poolest ei anna seda võrrelda nii-öelda tavapäraste nõudepesuvahendite ja nende lõhnaga. Lihtsalt väike ääremärkus.

Ma tean, et võib-olla tahaks mõni teist ehk rohkem detailset juttu, aga kuigi ma võiks, siis pole kodulehelt info copy-paste päris see, mida ma tahaks pakkuda. Ma tahan lihtsalt jagada enda kogemust ja enda rõõmu. Ma usun, et tehnilist infot oskab igaüks ka ise leida. Isiklikud kogemused on väärtuslikumad.

Ja mis on lõpuks minu kogemus? Ma olen rahul ja rõõmus, sest olen leidnud enda jaoks sobiva kompromissi. Ideaalses maailmas oleksin ma rohkem minimalistlik ja ei kasutaks spetsiaalseid tooteid. Ma proovisin seda. Aga reaalses maailmas see lähenemine vähemalt selles eluvaldkonnas mulle ei sobinud. Enzypini tooted ongi minu jaoks siinkohal ideaalseks kompromissiks. Ma saan kodu puhtaks ja keskkonnasõbralikemate toodetega. Ja nagu ma ütlesin – ka Brunol puudub protestimoment. Samuti kiitis need heaks Bruno ema, kes on puhtusearmastuselt Brunost vähemalt seitse pügalat kõrgemal.

Kuigi olen kõikide toodetega rahul, siis mu lemmikuks on siiski bioaktiivne vannitoa puhastusvahend. Jätsin nimme kraaniümbruse üsna tükiks ajaks puhastamata. Piisas lihtsalt lapiga õrnalt pühkimisest ja kõik oli uuesti särav!

Kes aga tahab ka lugeda natuke rohkem detailsemalt, siis suunan teid suurima rõõmuga Emmede Klubi lehele, kus rääkis üldiselt keskkonnasõbralikest toodetest biokeemik ja -tehnoloog Astrid Andersson. Minu meelest väga põnev lugemine!

https://emmedeklubi.ee/emadele/milline-kodukeemia-on-tervisele-ja-keskkonnale-ohutuim-milliseid-aineid-tuleks-aga-kindlasti-valtida-8116/