Mallukas: “Mida kõike töö nõuab*”

Seega kui meile saabus koju kastitäis Enzypin puhastusvahendeid Ecorun firma käest, pööritas Kardo jälle silmi ja ütles, et need männileotised ei puhasta ju mitte midagi, mis sa ostad neid kokku. Kui ma ütlesin, et esiteks ma ei ostnud neid, vaid ma pean neid testima ja LISAKS, et tema neid arvatavasti nagunii pea kunagi ei kasuta (sest Kardo põhitöö on köögi koristamine), siis oli ta üsna rahul ja elas oma elu edasi. Minul oli aga kastitäis rohelisi ja ökoloogilisi puhastusvahendeid, mis tuli proovile panna.

Ja nüüd me jõuamegi algusesse tagasi, et täna käärisin ma oma varrukad üles, võtsin oma “männileotised” välja ja hakkasin koristama. Tahaks öelda, et töö ja vile koos, sest koristada oli nagunii vaja, aga no mulle tõesti ei meeldi eriti koristada. Kuna aga Kardo parasjagu mudilastega tegeles, siis ei saanud ka mina niisama passida ja alustasin vetsust. Vets peab meil alati väga puhas olema sest noh… vaadake ise:

Ma häguselt mäletasin seda aega Mari titeeast kah, kus iga jumala sekund oli keegi kättpidi vetsus, aga kuidagi maru ruttu tuli see kätte. Nüüd ongi meil väike isiklik sibi, kes paljaste kätega vetsupoti puhtust testimas käib. Vana Domestose viskasin ma kohe ära, sest see on nii räige keemia, et endalgi võtab silma vesiseks, kui seda kasutan. Lisaks pidin ära viskama kõik need lõhnavad jullad, mis vetsupotti käivad. Puhas mürk ju. Seega kraamisin ma täna terve vetsu Enzypini bioaktiivse WC puhastusgeeliga ära. Mitte, et mul nüüd oleks just jube hea meel vaadata, kuidas Lende seal solberdab, aga vähemalt ei ole see mingisugune Domestos. Abiks ikka. Muuseas, puhastas sama hästi, aga haises vähem!

Kui WC puhas nagu prillikivi oli, liikusin oma koristusega edasi vannituppa, kus võtsin kasutusele Enzypini vannitoa jaoks mõeldud sprei. Vannituba oli päris näästi ja eriti rõvedad olid need paganama vanniuksed, või mis nende nimetus ka on.

Ma mitu korda olen vaadanud, et pekki, võtaks need üldse maha ja paneks vannikardina, sest no nii närvidele käib see, et nad lähevad mega rõvedaks ja puhtaks neid ei saa. Näiteks tekkis klaaside alla mingi rõve pruun kiht, mida ma üritasin isegi kloori ja NOAGA kraapides maha saada, aga ei saand. Siis sündiski see vannikardina idee, aga kuna ideid on palju, siis ma lükkasin selle kuskile tulevikumallule tegelemiseks. Absoluutselt mitte mingi ootuseta määrisin oma “männileotist” ustele ja lasin 15 minutit seista, nagu pakend palus. Nii kaua pesin põrandad ja kraanikausi.

Kui oli aeg uksi pesema ja kraapima hakata, tulin ma hoopis ideele, et lükkasin nad vanni kohale ja lasin duššiga kuuma vett peale. Täiesti uskumatu, aga kogu see sodi tuligi maha! Ma olin nii šokeeritud, et ma jooksin kohe Kardole rääkima, et omg tule vaata neid uksi, MÄNNILEOTIS TÖÖTAS! Mitte, et teda vast väga huvitaks 😀 Lende tuli ka kohe appi kuivatama, hea laps.

Et noh, kui see pole hea tulemus vannitoas, siis ma ei tea, mis on. Minu loogika ütles alati, et kloor on kõige parem ja puhastab kõige paremini, aga et no on mürgine. Tegelikult ei puhasta isegi väga hästi, muidugi mürgine on ikkagi, niiet sellega pigem ei soovita mässata. Aga vannitoa sain mega puhtaks ja korda!

Seejärel võtsin ma pihku klaasipuhastusvahendi  ja mõtlesin, mis oleks kõige mustem klaas meie majas. Mis muud, kui terrassiuks, mida Lotte usinalt kraabib, kui tuppa tulla tahab. Kohe, kui õues natukenegi must on, läheb ka see mega näkaseks, vanasti sain kardinad ette tõmmata, aga nende uutega ei anna nii ette panna, sest need on nii pikad (peaks laskma lühemaks teha, siis ei peaks aknaid pesema).

Kuna õues oli niiiii külm, siis ma pidin ise ka õue ronima, et pesta saaks, sest ma ei tahtnud seda vähest soojagi õue ära lasta, mis meile siin suure hädaga sisse köetud sai. Ajasin aga jope selga, plätud jalga ja läksin õue akent küürima.

Õuest nägi see veel räigem välja. Pihustasin ja… See jäätus kohe ära 😀 Selge. Ronisin tuppa, võtsin kausiga sooja vett ja käsna, ning sulatasin ja pihustasin üheaegselt. Seega ei saa ma öelda, et just see sprei nii hea puhastusvahend oli, sest ma kasutasin ju vett ja nuustikut ka, aga kuram, kiiresti pidi tegutsema, sest ka soe vesi tahtis pidevalt ära jäätuda. Minu käed ka! Seega küürisin ma nii ruttu, nii palju kui sain ja tulin jooksuga tuppa ära. Parem sai küll! Alles pärast uurisin, et kuna see aken oli nii must, siis oleks pidanud tegema vee ja sprei segu ja seista laskma, aga no sellise ilmaga poleks see nagunii välja mänginud 😀 Toas peeglid tegi küll puhtaks.

Kuna ma enam palju koristada ei viitsinud, kraamisin välja köögipuhastusvahendi ja sundisin ennast veel kööki ka puhtaks tegema. Ma tõesti pidin ennast sundima, sest köök oli nii sassis ja ma olin juba sellest kraamimisest parajalt tüdinenud. No vaadake, kui hull see köök oli (muuseas Kardo oli selle eile täiesti ära koristanud, aga ma ei tea mis deemon selle tänaseks selliseks teinud oli):

Lõhn oli selline keskmine, mitte just da best, aga mitte hull ka. Samas lõhn-lõhnaks, puhastas jälle kenasti isegi rasvase kubu ära, seega sain mingi poole tunniga sellest köögiurkast täitsa inimliku köögi, kus võib isegi süüa teha, ilma, et kardaks mingit tiisikust või lihasööjabakterit külge korjata 😀

Ühesõnaga, mina jäin väga rahule Enzypini toodetega ja eriti äge on see, et iga toote peal on ka juhend, kuidas see vahend kõige paremini töötab. Niiet kes soovib kodus ökovahenditega kraamida, siis soovitan neid tooteid soojalt.